Tahtsin kirjutada midagi Tolstoi õnnetutest ja õnnelikest perekondadest.

Et ta oli kirjutanud: “Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise moodi, iga õnnetu on isemoodi õnnetu.”*

Nagu see oleks mingi uhkuseasi, olla õnnetu, sest siis oled isemoodi, mitte osa massist. Aga see mõttevälgatus oli Tolstoil, mulle tundub, lihtsalt klassikaline mina-ja-maailm, mul-on-õigus-sest-ma-olen-maailmavalus-valge-mees-ja-minu-kogemus-on-universaalne-tüüpi hala. Tal oli paha, ta pidas ennast eriliseks, isemoodi, seega kõik, kes on õnnetud oma perekonnaga, on kah. Meie ja nemad. Nemad on õnnelikud, seega igavad, sest nad pole minu moodi ja mina olen ju huvitav. Aga äkki nemad hoopis said üle sellest ja oskavad elada oma valu ja õnnetusega? Sedasi huvitavalt, nüansseeritult. No mis see sinu asi on, kas me oleme rahahädas või haiged vms? Elu läheb edasi ja meie ka. Elame ja katsume nautida sedagi, mis meil on. Oleme õnnelikud sellega, mis meil on. Mitte ei pritsi oma sappi ja õnnetust maailma peale. Nagu seda seal veel vähe oleks. Kas sul hakkas sellest omal parem, Lev, kui sa teiste peale oma õnnetust sadasid nagu tatti, kui aevastades kätt suu ette ei pane? Nakatad siin maailma oma valuga. Ei usu, et parem hakkas, sellest hakkab harva parem. See pole ravi, see on sümptom.

Aga Dostojevski jälle leidis: “Inimene on õnnetu sellepärast, et ta ei tea, et ta on õnnelik; ainult sellepärast.”

Ja: “Kõik on hea. Kõigil neil on hea, kes teavad, et kõik on hea. Kui nad teaksid, et neil on hea, siis oleks neil hea, kuid esialgu, kui nad ei tea, et neil hea on, on neil paha.”

Ehk siis see, mis ma just ütlesin, aga uhkemini ja tõlgituna vene keelest. Ja see “esialgu”. Just, mees. Kui on halb, esialgu, siis vaata ringi või istu maha ja mõtle, mis lahti on ja kuidas saaks nii, et ei oleks enam halb. Mis saad ise ära teha? Peale oma maailmavalu laiali pritsimise siis. See ju ei muuda midagi su jaoks.

Aga Barney Stintson ütles nii: “When I get sad, I stop being sad, and be awesome instead.”** Kui on sitt päev või sitt olukord, siis oled üle. Kui tegid vea, tunnistad endale ja õpid sellest, aga ei jää sinna pasa sisse jalgupidi kinni. Churchillile olla omistatud see lause: “When you’re going through hell, keep on going.” Ehk et kui omadega rappa satud, astu aga edasi (laugastega risti, mitte piki laukaid). Kui astud sita sisse, astu edasi ja pühi suss puhtaks.

Aga see ei tähenda, et kui on vaja professionaalse vaimse tervise spetsialisti abi, siis eiratakse seda ja “ollakse sellest üle”. Ei, siis tunnistatakse, et on probleem (sest murtud luuga ju ei püüa sellest ise üle olla, vaid lähed ja lased seniks stressori eemaldada (eeldades et nt kirves veel jalas on kinni) ja jala kipsi panna, et luu püsiks kindlalt oma kohal paigal, kuni see uuesti kokku kasvab. Sama moodi lähed ja saad teada, mis on stressor, kuidas seda eemaldada, ja kasutad kipsilaadset kõrvalist abi antidepressantide näol, kui vaja, kuniks murtud vaim paraneb.

WWBSD. What Would Barney Stintson Do.

Barney Stintson on kõvem mees kui Lev Tolstoi. Nii ma mõtlesin.

Sest perekond on Eestis, kes suvitab, kes elabki. Ja mina käin eemal tööl. Põrguaugus, nagu Trump ütles. Vahel mõtlen ka, et ju see paras põrguauk on, aga siis meenub, et oleksin justkui Trumpiga nõus, ja leian jälle hoopis midagi head siit. Näiteks ilma. Põrguaugust 500 km lõunas, kus praegu olen, on küll kena suvi!

Aga tegelikult on mul päris vedanud ja vahel olen õnnelik ka, terve perega. Siiski, ei tahaks uskuda, et päris täpselt samamoodi nagu kõik teised õnnelikud pered. Igaüks peab oma elu ise õnnelikuks mõtlema.

 

* Kõik tsitaadid on Internetist, mitte paberil raamatust kontrollitud.

** Kui kurvaks jään, siis lõpetan kurvastamise ja olen hoopis fantastiline.

Advertisements