Sõitsin kaks päeva autoga ja selle ajaga jõudsin selgusele, et see va kodutu hargmaine elu haiseb nagu kodutu hargivahe. No hästi, tegelikult nii hull ka pole, lihtsalt iga kord Eestist ära tulles tundub nii. Kohale jõudes on juba kojujõudmise tunne. Pisar lausa tuli silma (peamiselt väsimusest ja osalt hormoonidest), kui üle viimase piiri sõites ei olnudki ainus sellise numbriga auto. Aga see pole üldse oluline.

Oluline on see, et kahe päevaga jõudis kohale. Öö Poolas hotellis.
Sõit ise oli ka vahva.

Eestis kuni Lottemaani polnud häda. Lottemaa juures lõi suunurgad alla, et ma ei saagi see suvi oma lapsukestega sinna minna.
Edasi Iklas boksipeatus (kus mu kõrvale parkinud vanem paarike silmitses pika pilguga auto numbrit ja siis mind), Salacgrivas paak odavamat kütust täis (sest seda hinda, mis enne piiri küsiti, küll ei taha maksta (lisaks ilmus välja seesama vanem paarike, ka kütust võtma, mind nähes kommenteeris härra prouale eesti keeles, minust meetri kaugusel, et näe, NEED isegi võtavad siit)). Ja edasi … tulid rekkad. Keskmine kiirus Lätis 75 km/h.

Leedu. Veel rohkem rekkaid, aga kuidagi sai keskmiseks kiiruseks 85 km/h.

Poola kuni Varssavini. Ikka rekkad. Kaks äärmust – kas oli kiirtee ja 120 km/h või siis teetööd, rekkad, 50 km/h ja paduvihm. Samaaegselt. Vahepealset varianti polnud.

Öö.

Hommik.

Poola pärast Varssavit. 130 ja kiirtee. Palju kimavaid poolakaid ja veidi hiljem palju 200ga kimavaid sakslasi.

Saksamaa. 130 ja kiirtee. Palju 200ga kimavaid sakslasi.

Holland. 120 ja kiirtee. Palju 200ga kimavaid sakslasi.

Belgia. 120 ja kiirtee. Palju 120ga kulgevaid belglasi.

Esimese päevaga 800+ ja teisega 1200+ km. Ajaliselt sama.

Kokkuvõtteks nii palju, et üksi kahe päevaga seda otsa sõita ei ole oluliselt ebamugavam kui kaksi. Kaksi muidugi ei pea kogu aeg keskenduma ja sundasendis passima. Saab vahepeal niisama ka passida!

Esmaspäeval juba taas rooli ja mõneks päevaks igakuise pendelrändega 500 km lõuna poole.

Advertisements