Täna, lakke vahtides… Ei, algusest. Täna, neljapäeval, on mul laupäev.* Vabakutselise elu. Samas mõnus, et kasutatakse iga võimalust hinge tõmmata. Igatahes, vabal päeval, konditsioneerikülmetusega voodis lakke vahtides tabasin end mõttelt, et nii hea on vahel keset nädalat kodus olla. Justnimelt, kodus – seni on kodu olnud ikka Eestis ja sellele mõtlen koju lendamise kontekstis. Aga täna tundsin, et hea on olla kodus. Ja avastasin, et sarnaselt IKEAst ostetud mitte-päris-bambus-pulkadega, on ka minul juurte kasvamine pidev protsess – ja uued juured on sirutanud ennast Belgia niiskesse** mullakamarasse. Üsna ehmatav, ma olen siin ajutiselt*** ja juured on kindlalt Eestis kinni. Ju ma siis olen sama hargmaine nagu rahvusvahelised ettevõtted, mille jaoks see sõna välja mõeldi. Hargmaine inimene selline. Kahetine. Mitmekülgne. Vastuoluline. Lepitav.

ÕS kirjutab nii:

h`arg+m`aine mitmele maale hargnenud tegevust arendav. Hargmaine ettevõte, pank

Mina pole ei ettevõte ega pank (kuigi mul poleks midagi selle vastu, et teiste raha lennukalt tuulde lasta… ei, oota, oleks küll, ma vist sureks selle süükoorma all. Paganama vastutustunne ja empaatia, alati rikuvad kõik ära), olen täiesti tavaline eestlane, kellest olude sunnil ja suurepärase võimaluse avanedes (mille ise välja võitlesin, hariduse ja tööga) on saanud mugavuspagulane. Hargmaine selline.

Viimane inimarengu aruanne olevat hargmaist inimest kirjeldanud nii, et sellisel on oma voodi mitmes riigis. Olemas.

Samas võib hargmaisel olla oma voodi ka kahes kohas Eesti piires, Tallinnas ja Tartus. Keilas ja Nõval. Nii et see hargmaisus pole mingi uus asi, ei üldiselt ega mulle isiklikult. Mul neid oma voodeid jagub. Võib-olla püüab inimarengu aruanne lihtsalt olla viisakas ja tõi sisse selle kahe voodi võrdluse lihtsalt selleks, et mitte öelda “pidetu”.

Aga see kodune värk ei tähenda kohe kuidagi pidi, et ma lepiksin siinsete lollustega. Khmm*valloonid*khmm. Mitte et ma Eestis sealsetega oleks leppinud.

Kohalikku keelt ma ei oska (ühtegi neist), mitte rohkem kui “ma ei oska seda keelt”. Seni olen hakkama saanud. Vahel paremini, vahel mitte kuigi. Grafomaania kimbutab ka.

 

* Täna on laupäev, aga ma pole just kõige kiirem blogikirjutaja, roostes vms.

** Ma ei taha öelda, et rõskusest hallitavasse, aga kui astmaatikutel soovitatakse kiiremas korras linna betooni vahele kolida…

*** Olen kursis, et need va ajutised asjad on sageli ka 10-15 aastat hiljem samas seisus, mis alguses, “ajutiselt”. Aga mitte iga kord. Eks 10 aasta pärast ole näha.

Advertisements