Pariis, ma käisin seal. Sest töö. Aga see pole oluline, tähtsam on see, et ma tõmbasin seks puhuks Citymapperi äpi ja astusin 21sse sajandisse.

No vaadake ise: 

  
MUIDUGI ma läheks jetpackiga!

Või siis see:

  
JAA! Palun teleporteriga!

Beep-beep-boop…

  
Kohal!

  

Katapult oli ka saadaval, aga sellega oleks vist maandumine karm.
Ühe silla alla oli kolinud USA Vabadussamba kodutu väike õeke:

  
Ja ühe põõsa taga peitis end säänne sõbrake:

  
Nende väikeste suveniirijubinate pealt, mida ikka nähtud, polegi aru saada, et tegelikult on see plekk-kolakas päris kaunilt elegantne oma kaarjate, pitsiliste joontega. Real Eiffels have curves.

  
Minu pildi pealt pole ka aru saada.

Kui Karliga koos sinna satume kunagi, siis ronime üles ka. Üksi ei viitsi sabas seista.

Aga kõige lahedam oli ikka see maja, mida parasjagu kasteti. Mulle lähevad sellised asjad peale, mis ma oskan öelda. Ju on asi mu sisemises hobbitis.

  
Hotellis kohvi ei pakutud, tööl ei tekkinud ka hetke alla kohvikusse lippamiseks, seega kui teisel päeval vabanesin ja vaba inimesena kohvikus maandusin, ei suutnud otsustada, kas soovin kohvi, sest narkomaan igatseb laksu, või veini, sest töö tehtud. Lahendus: iiri kohv. (Irish Coffee – a real mother’s breakfast.)

  
Koos venekeelsesse ajaleheartiklisse keeratud friikatega. Vaba hing, tõesti.

  
Käisin oma arust Pariisis, aga tuleb välja, et lisaks sattusin ka tulevikku ja Venemaale. Sisukas reis. Teinekordki. Kallistused kodustele, varsti kohtume!

  
 

Advertisements