Sirvin uudiseid inglise- ja muukeelsetelt lehtedelt ja selge on vaid see, et kellelegi pole midagi selge ja ohutumaks seal lähiajal ei muutu. Vasak käsi pole paremat veel üles leidnud, koordineerimisest võib unistada. Pahadel on strateegiline eelis, üllatusmoment, aga kuna nad keskaegset taktikat kasutavad, siis saab vaid loota, et kehtib ka see, et keskaja sõdades andis üllatus eelise vaid sõja esimestes lahingutes ja pikas perspektiivis jäi peale mõistus ja jõud. 

Õnneks ma isegi pikalt ei kaalunud teisipäevahommikust lendu, kuna õhtuse lennuga oli vahemaandumine lühem (seega last lihtsam hallata). Aga ikkagi – mis siis, kui… Sel hetkel oleksime olnud meiegi check-in’i alal.

Või kui oleksin valinud kolmapäevase või hilisema kojulennu – siis oleks võibolla metroos olnud just siis. Sest see oleks variant olnud, kui lapsehoidjasaagat poleks olnud – siis poleks olnud vaja elukohta vahetada ja vanast kodust tulnuksin metrooga Maelbeeki.

Oleks jäi seekord olemata. Seekord. Ja järgmine kord olen vähemasti üksi, mitte lapsega. Vähemalt ei jää üks terve elu elamata, kui see “oleks” kunagi olema saab.

Pead ei tasu liiva alla peita – see ei jää viimaseks korraks.

Aga milles pagulased süüdi on? 

Teisipäeval Brüsseli ühes vähestes veel avatud autorentides oodates ja hiljem Saksamaa poole sõites ja hotellis olime Stellaga samasugused sõjapõgenikud nagu need sajad tuhanded, kes peavad kummipaadis eluga riskima.

Meie olemegi pagulased. Kas vihkate meid ka?

Pagulased, ema ja laps, anno 2016, Brüssel. Nädal enne plahvatusi.

Advertisements