Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean alustuseks ära ütlema, et see on mu viimane sats siin suures linnas üksinda, ilma pereta (OK, ilma Stellata, perega koos olemine peab veidi ootama veel (sest Eesti riik)). Aga ma olen märganud, et sellest üksiolemisest on ka midagi head tulnud. Nimelt jõulutunne ja -ootus. Jõulutunnet on koormateviisi rohkem, kui on olnud aastaid, sest mis mul siin üksinda muud teha, kui oodata aega, mil saab minna pikemaks koju pere juurde – jõuluks. Kojusaamise ja perega koos olemise ootus. Ja kuuldavasti on ka jõuluvana meie poole teel tänavu nii, et issi Karl ei pea samal ajal minema prügikasti välja viima ega poodi piima tooma. Eks näis. Aga kõlab lõbusalt!

Aitab kaasa ka see, et kuna viimast korda üksi, siis vaja valmistuda Nutellakese siia toomiseks.

Finished the last puzzle in two days, decided the next puzzle should be more difficult. #ikea #stella #lammased

A post shared by Keiu Must (@keiucrayons) on

IMG_3777

Nüüd teema juurde. Kui ma ütlen “jõulufilmidest”, siis ma ei pea silmas klassikalisi jõulufilme a la “Politseiakadeemia 1-57”, “Üksinda kodus” ega “Die hard” – need on perega koos vaatamise jõulufilmid. Kui oled üksi, vahid Netflixist traditsioonilisemaid jõulfilme. Selliseid, kus sajab  laia lund, film algab pühademeeleolus, aga kurvalt, siis läheb veidi paremaks, aga siis juhtub midagi hirmsat ja jõulud saavad rikutud, aga viimasel hetkel lõpeb kõik hästi ja kõik on rõõmsad – sellised jõulufilmid.

Ma olen neid siin nüüd päris mitmeid vaadanud ja ilmnema on hakanud teatavad sarnased jooned. Lubage, ma lihtsustan.

Kõigepealt tuleb aru saada, et oled oma eluga veidi ämbris. Siis röövi keegi / maksa kellelegi / saa ise röövitud, veeda kõige ülepingutatum muinasjutujõul üldse oma röövitu / kinnimakstud võltspere / röövijaga = tulemuseks on tõeline armastus ja igavene õnn ja edu töös ning pereelus. Lisaks tuleb vend/õde/isa/ema/vanaema/vanaisa kapist välja. Kõik on üksteise vastu ausad (v.a röövitu/röövija etc) ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

Aga tegelikult… Ma tahaks võtta oma pisikese pere – Stella, S-i ja Karli (aga kuna S-il on oma pere ja Karlil on ka suurem pere, siis ilmselt ka Nõvakad ja Vaisid kogu kupatusega ja ema ja K ja V) ja minna jõuludeks Kärsale. Ma pole seal kunagi käinud, aga see kõlab nagu unistuste jõul — keset eimidagit maal, kus kõik sööksid vahelduseks ühiselt M-i närve, selmet minu omadel lasta hea maista. (I’m kidding, muidugi, minu omad on magustoiduks, nendeta poleks ju päris jõulud!) Seda ma ütlen siin kaugel olles. Kindlasti jõuame ükskord ka Kärsale, aga esmalt tahaks jõulud veeta oma kallitega Keilas! (Ja Nõval.)

9 päeva veel.

Advertisements