Tänaval on sõjavägi, “kõrge ja vahetu terrorioht”, poed-muuseumid-liuväljad on kinni, kontserdid-peod-laste-sünnipäevad jäävad ära, inimestel soovitatakse kardinad ette tõmmata ja kodus istuda, välisministeerium hoiatab Brüsselisse reisijaid…

Pariis on inimtühi, kummituslinn, Mona Lisa ees on kaks inimest, mitte kakssada, aga ise ka ei lähe Pariisi turismi elavdama, sest üksi ei julge ja kaasa ka keegi tulla ei taha. A-le võiks külla minna, aga see tähendaks ikkagi rongisõitu ja mis siis kui… Pariis kaotas 129 inimest ja peaaegu kõik turistid.

Lapsehoidjakandidaadid ütlevad ära ega ole enam siiatulekust huvitatud.

Kõike seda, sest midagi võib kuskil juhtuda. Keegi ei tea mida, keegi ei tea kus. Aga kardetakse. Ja ma saan aru inimestest, sest nende lapsed on siin, ja ausalt, ma olen ju ise ka kodus olnud täna, mitte linna peal jalutamas nagu tavaliselt laupäeviti. Punkt terroristidele kirja. Jälle. Kas nad nüüd võidavadki?

Mul pole vastuseid. Nagu näha, pole mul isegi seostatud mõtteid, ainult fragmendid siit ja sealt.

Eile käisin kolleegi juures õhtust söömas. Tal on kaks last. Ja mul pole hetkel ühtegi, minu kaks (poolteist) on mitutuhat km eemal. Mis iseenesest igasuguseid kohalikke hirme arvestades on hea, aga tegelikult on kõige hullem asi, mis ühe emaga võib juhtuda. Eriti õhtusöögijärgsel hommikul, kui majas pole ühtki last. Kallid lapsehoidjakandidaadid, kes te mind guugeldades selle teksti leiate – ärge loobuge sellest tööst. Stella on maailma armsaim laps ja me elame Molenbeekist hoopis teises linna otsas. Ja arvestades terroriaktide ajalugu, siis tõenäosus, et lähiajal veel midagi siin kandis juhtub (sest see kant siin on ju otseselt Pariisi sündmustega seotud), on väike. Kui juhtub, siis mujal. Ükskõik kus, ükskõik kellega. See ei ole küll lohutus, kui ametivõimud paluvad kõigil koju jääda, aga mulle oleks küll suur lohutus, kui ma saaksin Stellaga koos olla.

Ta on nagu kaneelirull, aga taigna asemel on laps ja kaneeli asemel armastus ja viisakus. Näiteks täna käisid nad issiga poes ja kassa juurest lahkudes ütles Stella: “Aitäh, tsau, homme jälle!”

1 arte

Väikesed kunstnikud, kaneelirull paremal.

2 jalavann

Mängivad jalavanni. Sest see on parim osa päevast? Väiksed veidrikud 🙂

Nii et ma ei teagi. Kas terroristid võidavad?

Kas nutta või naerda? Täna olen teinud mõlemat.

Advertisements