Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, kuidas metsas on hea elada. Esiteks saad sa minna oma kallisse koju, kui keegi su täiega metsa saadab. Teiseks on metsas hea, puhas õhk ja mõnus rahustav mühin. Lapsed saavad joosta ja ronida jne jne. Hea.

Ja siis on Suur Linn. Mitte Tallinn. Päris linn. Suur. Selline, kus elab sama palju inimesi kui Eestis kokku. Umbes. Või kümme korda rohkem. Selline, kuhu jõudes sa tunned tänaval käies heitgaaside lõhna ja sisse hingates, ükskõik kui palju sa kopse ei püüaks täis tõmmata, ei jagu õhku. Kuna sa metsast tuled, siis ei pea sa seda millekski ja mõtled, et see käibki suurlinnaga kaasas, kui otse metsast tulla. Metsas ju rohkem hapnikku. Harjud nädalaga ära, et rinnus tuikab ja hingata on raske, ja teisel nädalal suures linnas julged teistele ka oma harjumis-sisseelamiskogemustest rääkida. Mispeale tuleb välja, et suures linnas oli mõni nädal varem avaldatud uuring, et sealse õhu hapnikusisaldus on madalam sellest piirist, mis ta peaks olema, et inimesed normaalselt hingata saaks (insert teadus ja ära küsi täpsustusi, aga kui mulle seletati, siis oli see loogiline).

Nii et hingata ei saa ja moslemivanamehed sülitavad pahaselt porisedes maha, kui näevad sind tõukerattaga mööda vuramas, seelik seljas (olgu, seda juhtus kolme nädala kohta ainult korra. Aga sedagi on liiga palju.) Ja siin ma siis tahan oma nutellaraasukest kasvatada. Aga tahan! Sest multikulti ja mitmekeelsus ja kõvasti parem kui “kui on must, näita ust”. Eriti kui su perekonnanimi on selline nagu ta on.

No ja seal ma siis olin, kaugel, ja tundsin ennast halvasti, et lapsest eemal olen. Sest naised, kes lapsest eemal on, ükskõik kas selleks, et lapsest on poogen, või selleks, et lapsel oleks võimalikult hea elu, on rongaemad. Aga mehed – kui neil on poogen, on rongaisad, aga kui perele paremat elu soovides perest eemale, võõrsile (Soome) tööle lähevad, on kalevipojad. Olgu, Kalevipoeg oli veits tumba (ise pani veele needuse ja siis loivas sinna sisse ja jäi jalgadest ilma, oli rumalam kui siilike põõsas, pistis käe kivisse ega saanud seda enam välja jne jne), aga ta tahtis head (üldiselt (sellest vägistamise teemast ärme räägigi. Nagu – mis mõttes?? Ja kangelane??)) ja on RAHVUSkangelane. Rongaema on lihtsalt rongaema. (Mis siis, et rongaema tegelikult ei jäta poegi maha, aga käoema jätab. Käoemaks nimetamine oleks liiga nunnu minusuguste jaoks…)

Nii et mõnes mõttes poleks üldse hullu, kui Suur Linn meie koduks ei saa. Been there, rationalized that. Sest metsas on hea elada.

maa

Näete? Hea. Saab lammastele leiba sööta, isegi kui lammased vedu ei võta ja neid leivaga loopima peab.

kivi

Näete? Hea. Isegi kivid on loodust täis. Kõigepealt sammal, siis võililled, siis puud. Kaks kolmest juba olemas!

sõnajalaõied

Näete? Hea. Sõnajalaõisi nagu meres kalu. Linnarahvas otsib neid jaanipäeviti tikutulega taga, aga meil on kolm ja peotäis pungi kah takkapihta.

Advertisements