Stseen algab. Allkorrus, hommik, enne kohvi.

Sophie emme: Soph, näita onu Karlile, mis toreda värvilise asja sa leidsid.

Sophie: Näe, emme ütles, et see on sinu oma. Mis see on?

Karl: …

Ma: Okou…

Sophie emme: Ta ülevalt laua nurga pealt leidis selle ja küsis, mis see on. Ma ütlesin, et seda peab onu Karlilt küsima.

Sophie: Mis see on, onu Karl?

Ma: Noh, tead, eee… See on see asi, mida onu Karl ja mina peame kasutama, et uus beebi ei tuleks, kui me kallistame. Anna nüüd see onu Karli kätte, ma ei taha veel uut beebit.

Oih, äkki arvab nüüd, et igast tavalisest kallistusest võib beebi tulla. Parandan asja.

Ma: Noh, need pole siuksed tavalised kallistused, need on erilised…

Vanaema: Kuss! Lapsel pole veel vaja teada.

Erm. Nojah. Mis teha. Vastus oli rahuldav ja mõneks ajaks on ehk rahu majas. Ma loodan, et ta õpib enne lugema, kui uued, täpsustavad küsimused peale tulevad, ja ma saan talle selle Oliveri ja Ulrikese raamatu pihku torgata. Või on midagi tänapäevasemat nooremale vanuserühmale ka?

Vähemalt oli värviline ümmargune pakend huvitavam, kui selle lahtikiskumine. Ma ei tea, kuidas sel puhul seletada, miks meil kallistades õhupall peab olema. Tänks, One, et oma toote igat vanuserühma silmas pidades läbi mõtlesite!

IMG_3968.JPG

Pidžaamas maailmamõtestaja ja väike maailmaavastajahakatis.

Advertisements