Oo rõõmu! Käes on ajad, mil meie Stellake ei topigi enam iga jumala kord igat jumala asja, mille kätte saab, suhu. Märksõnad: tatt ja miniinimeste üliteravad hambad.

See tähendab, et saame talle vaikselt hakata raamatuid tutvustama. Eks tal riidest lehtede ja pehmest plastist lehtedega raamatud olid ennegi käeulatuses, aga needki said rohkem kikukontrolli kui sihipärast kasutust. Nüüd on järg lisaks neile jõudnud ka paksude papplehtedega raamatuteni. Patsutame värvilisi pilte ja avastame põnevat lehtede keeramise maailma. Istun ta kõrval nagu keskaja helpdeskis.

 

Päris veider. Et meie lapsed läbivad esimeste eluaastatega inimkonna peaaegu kogu senise intelligentse evolutsiooni. Lusikad-kahvlid-taldrikud, raamatud, potid. Mida need keskaja beebid siis tegid? Olidki kohe vanematega samal tasemel või? Et potil ju nagunii keegi ei käinud, ikka kuuse taga, raamatuid ei olnud, enne kui mingi laiskur trükipressi leiutas, kahvleid ka polnud, maarahval vähemalt mitte.

Tjah, tõsi ta ju on, et “Kalevipoega” ega Hawkingut ta meil veel ei loe. Ja Eesti keele seletava sõnaraamatu kuut köidet ka meelelahutuseks enne hommikusööki ei sirvi. Aga ma olen sellega leppinud. Oma laps on ikka armas. Iga laps ei saagi reaali materjal olla, mõni peab totude kooli Montessorisse/Waldorfisse ka minema.

HA, saik, meiekas läheb täiega reaali. Samas, mine tea, mis sellest koolist 6 aasta pärast saanud on. See 15-aastane kuldaeg, Polma ajastu, millega mina kokku puutusin, on kahjuks otsas.

Täiendus: Aga ENE-d ja EE-d on tal küll iganädalane kui mitte igapäevane meelelahutus sirvida. Nii et lootust veel on.

Advertisements