Ei ole ebola.*

On täitsa tavaline, igasügisene nohu, kaasas kerge palavik. Aga kuna see on tabanud meie üheteistkuust kastemärga ( = tatti voolab) Stellukellukeseõiekest ( = seome kimpu ja viime vanaemale), siis tuleb tegutseda. Tähtis on eelkõige, lisaks tati pühkimisele kõikvõimalike taskurätilaadsete toodetega (sündsuse huvides ei täpsusta), teha kindlaks, kui kõrge on palavik ja kui kaua see kestab (kui üle 38 ja üle kolme päeva, siis EMOsse, enne seda saab kolm päeva perearsti tüüdata).

Kui peaks aga juhtuma, et kraadiklaasi pole või on sel patarei ammu tühi, tuleb leida mõni loll, kes ratta selga hüppaks ja teise linna otsa Selkusse apteeki sõidaks.

Niisiis hüppasin ja sõitsin. Kas teie teadsite, et rattaga Serverisse sõites jõuad läbi mõelda kõik ropud sõnad, mida sa tead, ja jõuda järeldusele, et neist ikka ei piisa selle piina kirjeldamiseks, mida su keha parasjagu läbi elab? Mina ka mitte! Õpid kuni elad. Aga. See keha siin väljutas vähem kui aasta tagasi päris uue inimese!! Sellele tuleks anda küllalt aega taastumiseks (no oma 20 aastat), enne kui seda sundida järjekordset õudust läbi tegema.

See mees, kellele ma apteegis oma partnerkaarti laenasin, kes sellest alekat sai ja sõnas, et näe, ikka on lahkeid inimesi ilmas, eksis rängalt. Mitte lahkusest ei ulatanud ma talle kaarti. Mu keha oli lihtsalt nii karmis keedetud makaroni ajusurma-staadiumis, et suutis ainult järgida kõige lihtsamaid käsklusi. Nagu peos oleva kaardi müüjale ulatamine, olgugi et polnud veel minu kord. Selle eest võeti mul kindlasti kuskil eestlase-punkte maha. Suur vend valvab alati Eesti mängu seisu.

Ja tagasi koju jõudes oli kurgus niuke vereklomp, et isegi kurikuulus Cooperi test vahiks, silmad kadedusest punnis, et kuidas siukest üldse tekitada saab ilma hingamisteid täielikult sulgemata. Vabandatagu, aga selle saab ainult kena Bordeaux’ga alla loputada. Sest ühed punased mõlemad.

Ja palavikku polnud üldse. Asi seegi.
Ja kuna nullpatsient juba magab, siis tuleb mul ka oma vigastusi ravida.

ApgOanB

* Sest me keegi pole elu sees Aafrikas käinud. Ebola peiteaeg olevat mõni päev kuni mõni nädal, aga ikka kindlam, kui tead, et pole Lääne-Aafrikasse sattunudki. Kuigi arvestades seda, et suurem osa Euroopas haigestunuid on arstid ja õed, kes on ebola-patsientidega kokku puutunud, ja arstid ja õed, kes on kokku puutunud arstide ja õdedega, kes on ebola-patsientidega kokku puutunud, siis on suurem tõenäosus ebolasse nakatuda naabri-Juta käest, kes juhtumisi haiglas töötab. Aga meil vist selliseid pole, sest meie naabrid saavad palka, millega saab Eestis kodulaenu makstud. Muidu nad poleks ju siin meie naabrid.

Advertisements