Täna oli koolis nuttev beebi. Või mis nüüd beebi, oma pooleteise-kahene. Mare maja fuajees, issi süles, üürgas. Ja minul lõi otse kaastundesoolikasse. Sest minu beebi peab ju ka kannatama, kuni emme (ja issi) koolis käivad. Ja ootama. Küll toredate tädidega, aga see pole ju see. Ja see laps ka, ja tema isa, kuni ema on koolis… Aiai. Minu esimene mõte, sest ma ikka ju oma mätta otsast, kui näen meesterahva süles nutta röökivat last, on see, et näe kui tore pere, laseb emmel koolis käia. Mitte et äkki laps selleks nutabki, et lapseröövel on ta armastava emme hoolivate käte vahelt julma jõuga ära kiskunud ja nüüd varjab end avalikus kohas. Sest ikka ju arvaks, et lapseröövel teeb lapsega vehkat kuhugi, kust neid ei leita, ja kui laps nutab ülikooli fuajees, siis ju ta issiga emmet tunnist ootab. Oi, see oli nutikas röövel! Minu pettis täitsa ära.

Aga nii ta on, et minu lapse tervel ja eakohasel arengul on nüüd kriips peal. Sest head emad ei jäta oma alla aastasi lapsi mitu korda nädalas hoidja juurde, et isekalt haridust omandada. Ei tea, milleks? Et lapsele paremat elu pakkuda ja kõike võimaldada? Bitch please, keegi ei usu seda. Nagunii tahad lihtsalt oma magistripaberiga räiget pappi kokku kühveldada oma kunstküünte jaoks. Ja oma juuksepikenduste kunstküünte jaoks. Teate, palju siuksed maksavad? Neid pole veel väljagi mõeldud, niiet kõigepealt tuleb investeerida teadus- ja arendustegevusse nende väljatöötamiseks. Ja see ei ole odav lõbu. Tuleb palgata teadlased, aga neil on ka kodus lapsed, kes tuleb hoidjate juurde jätta. Nii et ka neile tuleb maksta piisavalt, et nii nemad ise kui ka nende hoidjad saaks selle rahaga ära elatud. Nobeli rahupreemia, paluks, sellise heasüdamlikkuse eest. Aga ei, halbadele emadele ei anta ju rahupreemiaid. Tembeldatakse mugavushülguriteks hoopis.

Aga selline oli meie otsus – investeerida oma abielu esimesed aastad haridusse, et pärast oleks kergem. Ja nagu vana Winston ütles: “If you’re going through hell, keep on going.” Mis siis vabas tõlkes võiks meie keeli kõlada umbes nii, et kui tunned, et oled mädasohu astunud, astu aga edasi, enne kui päris kinni jääd. Või et kui oled omadega rappa läinud, siis astu edasi, küll teiselt poolt välja saad. Muide, kui oledki rappa läinud ja ära eksinud, siis ära mine laugaste vahelt, vaid laugastega risti — nii jõuad raba ääre peale välja. Muidu jäädki sinna laugaste vahele tiirutama. Metafooriliselt siis, et astu raskustele vastu? Muidu jääd… kuhu, Winston? Kuhu ma jään? Oi, keeruline on sinu ja su mõistujutuga.

tweet5

Algaski kool. 1. septembri õhtul koju jõudes oli tõesti tunne, et midagi on saavutatud. Aga et homme peab veel tagasi minema? Ja nii kevadeni välja…? Mis mõttes!?

tweet4

Vanaemade kõrval tuli leida ka päris hoidja. Ja ta on nii tore! Midagigi head. Sest teiseks koolinädalaks oli iga. sugune. mott. haihtunud. Milleks mulle see, kui on beebi? BEEBI!

tweet1

Aga ju nad selle stipi mõtlesidki välja selleks, et teise aasta algul kipub mott kaduma. Sest selle avaldusega jahmerdades ja eriti motivatsioonikirja kirjutades (ja tegelikult koolis nähes, et siiski on ka edusamme (ja see seitsmetunnine praktikapäev!)) tuli tung tegutseda tuhinal tagasi. Let me at ’em! Aga ma mõistan, miks ükskord loengus toonitati, et kappi pole ilus beebit kaasa võtta. Ja teda seal imetada. Tookord ma ei saanud aru, milleks nii ilmselget asja vaja eraldi välja tuua. Sest mul polnud veel last. Aga nüüd saan. Sest et beebi.

Ja muidugi tipnes esimeste nädalate stress sellega, et kui veidigi kergemaks läks, siis ütles viimseni pingule tõmmatud immunsüsteem suurest kergendusest lihtsalt lepingu üles. Õnneks mitte lõplikult. Muidu oleks päris veider seda siin kirjutada. Noh, zombina.

Aga selline ta on, meie hüljatu.

10661193_857248104299046_1780625308_n

10632334_614311548686531_984635691_n

Advertisements