Teinekord ma mõtlen, et kirjutaks sellest või tollest, või jääb mõnest muust blogist loetud teema hingele ja tahaks kommenteerida, aga kommentaari jaoks oleks mõte veidi pikk, aga kuidas ma kirjutan sellest siia? See on ju pereblogi. Kuidas see beebisse või peresse puutub? Ja siis ma polegi kirjutanud.

“Grey anatoomias” Jacksoni ema lohutas Kepnerit, et ärgu too pabistagu, kui maailm hirmus kohutav pasaauk paistab. Et põlvkond tagasi oli see veel hullem peldik, niiet järgmise põlve ajal on juba parem ja helgem. All it takes is good people raising their babies right. Ehk et kui head inimesed oma lapsi õigesti kasvatavad, siis… Ja ma ei ütle, et ma olen hea või halb või et ma kasvatan õigesti, aga ma igal juhul olen ja kasvatan, järelikult kõik mis ma teen või olen puutub ikka üsna otseselt beebisse ja perre kah. Ja selle koht on siin. Vabad käed! Keegi kuskil kunagi kahetseb seda loogikat. Võimalik et ma ise pärast järgmist lõiku.

Niisiis vaatasin paari paeva eest telekast uudiseid ja seal näidati Tallinna loomaaia leopardi, kes Belgiasse saadetakse. Kuna vana üks hurmav retsidivist oli äsja kirjutanud karusnahkadest ja kasukate jm kallal igisesmisest, siis väikest Vladat vaadates paistis kohe väga selgesti silma see, kui pehmeke ta on. Võtaks kohe kaissu ja ninnunännutaks teda, ninapidi kasukas. Aga kuna tegu on ikkagi metsloomaga, kiskjaga, siis loomulikult seda teha ei saa. Lähim sellele oleks Vlada endale veidi vähem elusal kujul ümber kaela või suisa selga tõmmata. Siis ma tõesti vist ainult käiks ja silitaks ennast. Nii pehme! Teistele ütleks, et muidugi on see KUNSTkarusnahk, kelleks te mind peate? Kes siis tänapäeval enam PÄRIS looma selga paneb, ega me iidses Eestis ei ela, kus söödi ja kütiti ja…

Aga seda ju ka ei saa, sest loomal on endal kasukat vaja. Ja meie, eestlased, ju ei tee nii, et võtame loomalt ta ainsa kasuka. Vastupidi, me hoopis anname talle kasuka, kui tal veel pole (vt “Kalevipoeg” (või kui oled eestlane, ära vt, sest see nagunii sul peas on)).

Või ikka saaks…? Noh, sest loomaaial on ju alati toetajaid (raha) vaja. Ja inimesed hea meelega toetavad, eriti kui midagi vastu ka saab – nt kickstarter ja hooandja ongi ju sellele üles ehitatud, et antakse parema meelega ka muidu hea asja nimel, kui miski pisku vastu saab. Vaat teoorias saakski pakkuda rahvale – vali loom, kelle vaderiks hakata, ja toeta teda kogu elu vältel – toidud, arstid, särgid-värgid – ja kui loom loomulikku surma sureb, siis voila! Siin on (olenevalt toetussummade suurusest) teie küünis-kaelaehe, krae, Vlada-kasukas, parim rinnafileetükk. JOKK, ei?

Ega vanad eestlased ka liha või kasukat auku matnud, ikka kogu loom lasti uuesti looduses ringlusse. Me pole ju nii rikas rahvas, et midagi väärtuslikku raisku lasta.

Ükskord, kui Sophie oli umbes aasta vana ja mina teda parasjagu hoidsin, vaatasime koos Animal Planetit ja seal näidati mingit poolväljasurnud pühvel-piisonit. Laps vaatas, sirutas käed välja ja ütles: “Mämm-mämm!”

(Suts pärast seda tuli teatavatel tagumistel põhjustel tal mähet vahetada ja jättes vahelt ära rõvedamad ja plahvatuslikumad osad, tuli ka mul läbi teha garderoobivahetus. Kuna nii pisikseid silma alt ära ei lasta, siis nägi ka laps, kuidas ma riideid seljast riisusin. Vaatas, sirutas käed palja ülakeha poole välja ja ütles: “Mämm-mämm!”)

Laps teab, mis on hea. Good people raising their babies right.

Ja juuresolev laps ka teab, mis on hea. Aga good person tirib tal juhtme suust ära. Laps küll ei leia, et see hea tegu oli.

IMG_2466

Advertisements