Mulle meeldib puhata. Kui on miski, mida ma ideaalselt hästi oskan, siis see on puhkamine. Ma lihtsalt olen seda nii palju harjutanud.
Öeldakse, et rasedus valmistab sind ette lapsesaamiseks. Mind valmistas see suure kõhuga ringi õõtsumine ja mitte millegi teha jaksamine ja enamik ajast pehmetel horisontaalsetel diivanilaadsetel pindadel lebades puhkamine ette… Jah, puhkamiseks. Paras nöökimine, ma ütleks, arvestades seda, kui palju saab puhata, kui üks uhiuus homo sapiens superioris nunnuensis majas on. Aga ma ju harjutasin puhkamist… Mis mõttes, et järgmine puhkus on pensioni ajal, kui üldse? Teadupärast liiguvad asjad üha enam sinnapoole, nagu mu vanaemale ta viimane ülemus lõõpis: töötad kuni surmani ja nädal pärast seda kah veel. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Dooce kirjutas puhkusest nii, et puhkus koos lastega on puhkus laste jaoks, mitte vanemate. Vanemad näevad vaat et rohkemgi vaeva, kui koju jäädes, aga see on vanemate ülesanne, et oma lastele häid lapsepõlvemälestusi luua. Puhata saad siis, kui pensionil oled. Kui üldse. Nädal aega pärast lusika nurka viskamist, vaat siis võid jalad seinale visata. Hakkab jälle kõrvale kalduma teemast.

Muidugi on beebiga lihtsam aega veeta kenasti beebikindlaks võlutud kodus, kus laps võib rahumeeli igale poole minna, sest ohtlikutesse kohtadesse minek on blokitud, ja kõike kättesattuvat suhu toppida, sest midagi ohtlikku ei saagi kätte sattuda. Aga … Aga. Mis elu see on?

Ema tahab elada ja lapsed tahavad mälestusi. Helgeid, ilusaid ja et teema jälle väga käest ei läheks, ka moodsaid. Hops, beebile ürp selga ja täditütrele lillekesed jalga ja käisime linnas. Linnas oli selline tore üritus ja karta on, et ka Stellat sarnased riided ees ootavad. Sest nunsik! Teda ennast hetkel need muidugi ei huvita, ega huvitanud ka pühapäeval, sest kui läheduses on selline vaatamisväärsus nagu teine laps, siis tema tähelepanu enam mujale ei jagu.

IMG_2398.JPG

Hoidku veel selle eest, kui lapsi on mitu! Need meeleheitlikud kriisked rõõmsad kilked, mida siis kuulda võib, soojendaksid ka kõige lapsekülmema südame. Ja kui neid teisi veel katsuda ka saab… Best. Day. Ever.

IMG_2389.JPG

Kõik on väga tore, aga kus on jäätis?

IMG_2396.JPG

Jep, best. Day. Ever.

Sophiele ka meeldis. Eriti Diipi mängunurk. Ja need padjad. Ja jäätis muidugi.

Ja muidugi toreda tädi toredasse Torukolli-raamatusse kirjutatud pühendus. Meie pere laste esimene autogramm. Minu oma vist oli siis, kui Ilon Wikland kunagi Kadriorus Lindgreni-raamatutesse autogramme andis. Mina sain Pipisse. Ekstra selleks ostetud uude Pipisse. Teine oli nii kapsaks vist loetud juba, et ema ei tahtnud seda avalikult näidata. Ja oligi hea, siis said mõlemad korraga Pipit lugeda. Teada värk, kui üks midagi loeb, on teisel tingimata vaja sama asja lugeda. Ja sama asjaga mängida. Õdede värk. (Uue põlvkonna jaoks täditütarde värk.)

Igatahes, ma tahan öelda seda, et lastega pühapäeval rahulikult kodus mängimise asemel tasub aeg-ajalt teha see pingutus ja püüda pikkida midagi erilist nende pisikesse ellu. Kas või kohvikupühapäev. Ja mängunurk ja padjad. Isegi kui nad seda tagasiteel väsimusest kiunudes ei hinda. ERITI kui nad seda tagasiteel väsimusest kiunudes ei hinda. Sest väsimus tuli sellisest asjatamisest, mida kodus teha ei saa ja millest ainult kodus mängides ühtki mälestust ei jää.

Ja koju jäädes jääb ära see kõige parem hetk — tagasi koju jõudmine.

Advertisements