Eks me kõik ole lugenud igasugu arvamusi Lottemaa kohta (vähemasti need on, kes lugeda oskavad (ehk siis ikkagi KÕIK, sest muidu ei loeks seda siin ka (kui just keegi seda sulle ette ei loe (in which case, sujuv diil sul, laiskpüks! (Aga samas – kui keegi sulle blogisid ette loeb, miks ta sulle Lottemaa kohta pole ette lugenud? Mida ta su eest varjata üritab? Parem õpi ise lugema, sest nagu näha, siis saad hetkel kallutatud ettelugemist ja osa inffi jäetakse lampi lihtsalt välja. Pead endalt küsima, miks. Ja ei tasu inimesi sedasi pimesi usaldada, ise suur inimene.))))). Kes teeb täiesti maha, kes lohutab, et pole hullu ühti. No… Ei lasknud ikkagi heidutada end negatiivsest vastukajast, kraapisime pere kokku (ja raha ka (see 15 raha näkku tundus päris suure  summana, kui sellest algul räägiti, arvestades, et minnakse ju perega ja perepiletit pole ja Eesti keskmine palk (ja toidu- / üüri- / veini- / musta turu neerude (ühega ju saab ka elada?) jm hinnad) on, nagu on, ja järele jääb kuu lõpuks teadagi, nagu jääb)) ja panime hommikul 9 ajal Pärnu poole ajama.

Ja mul on selle pargi kohta öelda ainult üht.

Shut-up-and-take-my-money

15 euro eest on seal tegemist küll ja veel. Ja ma ei jõudnudki igale poole selle 4 tunniga, mis meie pudin ära väsis ja me ei saanud kauemaks jääda.

Meie perega Lottemaale mineku setup oli vanaema (emmeemme), tädi Keiu, onu Karl, tita Stella (tasuta), emme ja Sophie (3 a). Jah, meil tõesti oli kamba peale ka üks siuke pudin kaasas, kes kuulub ametlikult sihtrühma. Peamine sihtrühm mitteametlikult… Noh, las ma sõnastan selle uuesti.

Shut-up-and-take-my-money

Mitte et mul seda palju anda oleks, aga ikkagi. Hommepäev koliksin sisse. Või ei, kui lastaks, ei hakkaks homset ootama, kohe hüppaks autosse, küll beebi autos jälle magama jääb.

Tõsine küla oli, ruumi jagus, majad (naabrid) ei olnud üksteisel kukil. Mõnus vaikne koht metsa sees, mere ääres, kus elada ja leiutada. Leiutajateküla ju ikkagi.

DSC_0964-1

Pannkooki me ei ostnud. 15 raha eest võib seal tegemist olla küll ja veel, aga üheski pannkoogis ei saa olla 4.50 eest söömist. Eriti kui pannakaid saab hommikul kaasa teha, piknikukorvi toppida koos muu hea parema ja mooside ja värgiga (vt vankrikorvi), et siis seal neid mitte süüa, sest ainult loll võtab kotist midagi magusat välja kuskil, kus on nii palju herilasi. Aga ausalt öeldes selle nelja tunni (tegelikult kauema, sest startisime ju kell 9 ja sõime kodus enne seda) jooksul ei tundnud ka, et kõht tühi oleks. No ei tuletanud kõhuke end meelde, nii palju oli kogu aeg asjatamist. Enne kodu poole asumist läksime sugulaste poolt läbi ja sõime oma manti nende söögitoas. Kus polnud herilasi. Muide, nendest herilastest rääkis ka Adalbert Lottemaa näidendis. Et nad elavadki seal, on tublid ja töökad naabrid ja on seal üles seadnud ka oma spaa – pakutakse nõelravi. Seda ma proovisin isegi – õnneks paiste ei läinud ja väga ei kipitanud ka. Aga armas looke igatahes. Ja mitte ainult see, vaid kõik muu on väga hästi läbi mõeldud. Ja mõeldakse jooksvalt juurde. Kohe näha, et asja tehakse armastusega. (Ja tarbitakse armastusega. No te vaadake teda. Maitseb hästi, armastusega.)

DSC_1121

DSC_1120

Alloleval pildil on kujutatud Lottemaa põhisihtrühm (see maksev sihtrühm, nagu mulle öeldi).

IMG_2307.JPG

Lotte isa Oskari töötuba. NII PÕNEV! Ja seda 30+ jaoks, oleks ma kümnene, mis veel siis oleks… Noh, siis ma ilmselt ütleks, et igaaav, tahan pleisteišonit ja monsterhaid (tegelikult see viimane oleks isegi positiivne, siis ma annaks ette Monster High raamatud (Egmonti välja antud (ühe osa tõlkis mingi Keiu Kriit), siis vähemalt laps loeks)).

IMG_2323.JPG

Lotte maja ise oli üks paras lõbustuspark, mitte üks atraktsioonidest. Ma polekski vist sealt ära tulnud (olgugi et ma nendesse torudesse-liumägedesse ei roninud), aga eks ma pidin ju end veidi siiski tagasi hoidma, ei sobi nii väärikas eas enam NII lapsik olla. Kuigi mul on vist mingi vaimne Benjamin Button siin. Seda parem beebile, on, kellega mängida. Kõik võidavad.

Beebi arust oli parim atraktsioon Lotte maja esimese korruse triibuline kaltsuvaip.

IMG_2318.JPG

IMG_2322.JPG

Lasi mööda seda edasi-tagasi nagu keegi, kellel võib tulevikus tekkida ebaterve huvi kaltsuvaipade vastu. Samas, nii palju kui mina nägin, oli beebi ainus laps, kes kasutas Lotte maja peatrepi käsipuud sihtotstarbeliselt (alla laskmiseks (minu abiga (viimasel pildil beebi selja taga))), nii et temast võib siiski vist asja saada.

Kohtumiseni!

DSC_0005

PS! Lottesid (ja vist teisi ka) oli mitu eksemplari. Üks oli see põlvikutega, teisel olid sukad ja veidi teistsugused tennised. Mis on lahe, sest nad vist jookseks surnuks ennast muidu, et igale poole jõuda. Loogiline ka ju, et mitu on. Aga minul lihtsalt oli ahaa-hetk, sest ma polnud sellele jõudnud mõelda. Liiga palju oli muud tegemist.

PPS! Sulud teevad lugemise ja jälgimise keerulisemaks (aga mis teha, kui mõtteid (eriti selliseid, mis muude mõtete vahele tulevad) on palju). Püüan edaspidi vähem mõelda.

Advertisements