Stseen algab. Köögilaua taga ma, Karl ja kolmeaastane. Vaatasin netis kampsuni pilti.

Ma: Issand, miks ta selle püksi on toppinud?

Karl: Kes? Mis?

Ma: Aa, no ju ta tahtis oma peput näidata.

Kolmene: Kus?

Ma: Näe, keerutab siin peput.

Kolmeaastane kuulab pingsalt ja vaatab huviga. Teadupärast need matkivad ja tahavad igast asjast eeskuju võtta. Parandan olukorda.

Ma: Eeee… Aga meie ei näita oma peput. Meie paneme pepu peale püksid või seeliku.

Kolmene: Jaa. Aga keerutada ikka võib.

Ma: Jaa. Aga püksid või seelik on meil alati peal.

Pagan, äkki sai nüüd liiga karmilt? Järsku keeldub vanni minnes nüüd pükse jalast võtmast, sest ma ju keelasin. Parandan olukorda.

Ma: Aga vahel kodus ikka võib palja pepuga ka olla ja keerutada. Näiteks vannis ja. Niisama ka. Aga mitte võõraste ees. Eks?

Kolmene: Mhmh.

Paus. Tutvustame lapseme maailma asju. Sest noh. Ta ei tea ju veel, kuidas maailmas asjad käivad. Ja kui kodus ei räägita, kus siis veel? Parandan olukorda.

Ma: Aga mõni tädi keerutab paljast peput võõraste ees ka. Sest raha on vaja.

Kolmene: Ahah.

Pagan. Äkki arvab, et kui tal kommiraha vaja, siis saab sedasi teha. Parandan olukorda.

Ma: Aga meie nii ei tee. Meil pole seda raha nii väga vaja.

Kolmene: Jah, ei ole vaja seda raha.

Ma: Ja kui ongi, näiteks kommi jaoks, siis me hoopis tõlgime. Me saame sealt raha. Ja püksid on jalas.

Stseen lõpeb. Karl on naerukrampides. Kolmene on jälle targem.

Advertisements