Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb vist alustada sellest, et Muhuvanaisal oli sajas sünniaastapäev, mis puhul oli kogu Stella isapoolne suguvõsa Muhku kokku kutsutud. Ajasime meiegi kargud alla, ostsime praamipiletid ja jäime haigeks.

Või mis meie, ainult mina. Hääl oli ära nagu aegunud lauljataril, kes aastaid juba Soome praamil joomas esinemas käib.

20140605-113025-41425093.jpg

Karl: Kallis, kui sa häält ei tee, siis tundud sa täitsa normaalne.

Aitäh, kallis. Mina sind ka!

Stella nautis päeva ja inimesi ja sülesolemist. Ja päikest ja sääski.

20140605-114819-42499492.jpg

Kiik – olemas. Veeprotseduurid – olemas. Maal on mõnus!

Käisime korraks läbi ka oma tulevase mökki lapikeselt, kuhu kahe aasta eest kahe päevaga maha võetud võsa oli kenasti tagasi kasvanud. Ja Uus Maa kinnisvarabüroo oli oma suure kollase papist reklaamilataka meile põõsa alla sokutanud. Eks näis, kas nad on selle ära viinud, nagu telefonis lubasid. Pärast jaani selgub. I’m watching you, Uus Maa. õ.O (Kas siukest O-d saab teha, kus täpp ka sees on? Sest praegu tundub, nagu mul poleks iiriseid ja silmaterasid. Nagu zombi. Mis on tegelikult päris sobiv, sest zombi on minust hirmsam elukas, võib-olla ongi neile see paras.)

Seekord vähemalt paistis võsa vahelt päike läbi. Natuke. Piisavalt!

20140605-120852-43732160.jpg

Ja meil on seal piibelehti ja maasikaid ja meelespäid. Nice!

20140605-115332-42812973.jpg

Panime lapsele ikka beebidele mõeldud sääse- ja puugipeletit ka. Ega me mingid siuksed pole. Või noh, ei tea midagi, sest endale ununes panna. Ja muidugi avastasin kohe pärast autosse istumist ja liikuma hakkamist käe pealt puugikese roomamas. Ma arvan, et ma käitusin selles olukorras igati adekvaatselt. Kui Karlilt küsida, siis tema versioon rooli tagant oleks umbes selline.

Tagaistmelt: Karl-Karl-Karl-Karl-Karl…
Karl: Mis on?
Tagant: Iiiiiiiiiiiii!!!!
Karl: No mis?
Tagant: Puuk puuk puuk puuk puuk!!!!
Karl: Võta siis ära.
Tagant: Puuk puuk puuk puuk puuk!!!!
Karl: Kas sa ei saa kätte? Kus see on?
Tagant: Puuk puuk puuk puuk puuk!!!!
Karl: Kas ma jään seisma?
Tagant: Puuk puuk puuk puuk puuk!!!!

Mis peale ta jäi seisma ja päästis maailma kindlast hävingust. Sest kindla peale oleks see mulle entsefaborrelioozombihaiguse andnud, ma oleks ära surnud KOHE ja zombina sealsamas beebi ja Karli ära söönud ja edasist teate juba “Walking Deadist” ja “World War Z-st” ja muudest postapokalüptilistest tõsielusaagadest. Nii et suur aitäh Karlile. Võta heaks, maailm!

Ja mina tahan veel metsa elama minna. Good thinking, you clever girl, you. Aga vähemalt saab siis kõvasti sarnaseid toredaid lugusid, mida suguvõsale Muhuvanaisa 110. sünniaastapäeval rääkida. Võtke heaks!

Advertisements