Lupiinid

Eesti võttis üle Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise.

eesistumise logo, lupiinid

Ja Islandil vändati indifilm “Bokeh”, mis räägib maailmalõpust, vaiksest hääbumisest, sellest, kuidas olemise kergus on talumatu.

Kaader filmist, lupiinid ja särgivaba meesfotograaf

Pildikeel on neil kahel väga sarnane, mitte ainult lupiinide pärast. Loodame, et sisu siiski oluliselt erineb!
PS. Kas tead, et lupiin kergesti metsistuv ja võib muutuda umbrohuks? Oleks iga umbrohi nii ilus! Ja et Eesti asi leviks ilusa umbrohuna üle kogu Euroopa. Kuigi islandlased arvaks, et see on nende lupiin, mis üle Euroopa levib. Aga eestlane teab.

Õnnelik, õnnetu, on karikakar selleks ju loodud

Tahtsin kirjutada midagi Tolstoi õnnetutest ja õnnelikest perekondadest.

Et ta oli kirjutanud: “Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise moodi, iga õnnetu on isemoodi õnnetu.”*

Nagu see oleks mingi uhkuseasi, olla õnnetu, sest siis oled isemoodi, mitte osa massist. Aga see mõttevälgatus oli Tolstoil, mulle tundub, lihtsalt klassikaline mina-ja-maailm, mul-on-õigus-sest-ma-olen-maailmavalus-valge-mees-ja-minu-kogemus-on-universaalne-tüüpi hala. Tal oli paha, ta pidas ennast eriliseks, isemoodi, seega kõik, kes on õnnetud oma perekonnaga, on kah. Meie ja nemad. Nemad on õnnelikud, seega igavad, sest nad pole minu moodi ja mina olen ju huvitav. Aga äkki nemad hoopis said üle sellest ja oskavad elada oma valu ja õnnetusega? Sedasi huvitavalt, nüansseeritult. No mis see sinu asi on, kas me oleme rahahädas või haiged vms? Elu läheb edasi ja meie ka. Elame ja katsume nautida sedagi, mis meil on. Oleme õnnelikud sellega, mis meil on. Mitte ei pritsi oma sappi ja õnnetust maailma peale. Nagu seda seal veel vähe oleks. Kas sul hakkas sellest omal parem, Lev, kui sa teiste peale oma õnnetust sadasid nagu tatti, kui aevastades kätt suu ette ei pane? Nakatad siin maailma oma valuga. Ei usu, et parem hakkas, sellest hakkab harva parem. See pole ravi, see on sümptom.

Aga Dostojevski jälle leidis: “Inimene on õnnetu sellepärast, et ta ei tea, et ta on õnnelik; ainult sellepärast.”

Ja: “Kõik on hea. Kõigil neil on hea, kes teavad, et kõik on hea. Kui nad teaksid, et neil on hea, siis oleks neil hea, kuid esialgu, kui nad ei tea, et neil hea on, on neil paha.”

Ehk siis see, mis ma just ütlesin, aga uhkemini ja tõlgituna vene keelest. Ja see “esialgu”. Just, mees. Kui on halb, esialgu, siis vaata ringi või istu maha ja mõtle, mis lahti on ja kuidas saaks nii, et ei oleks enam halb. Mis saad ise ära teha? Peale oma maailmavalu laiali pritsimise siis. See ju ei muuda midagi su jaoks.

Aga Barney Stintson ütles nii: “When I get sad, I stop being sad, and be awesome instead.”** Kui on sitt päev või sitt olukord, siis oled üle. Kui tegid vea, tunnistad endale ja õpid sellest, aga ei jää sinna pasa sisse jalgupidi kinni. Churchillile olla omistatud see lause: “When you’re going through hell, keep on going.” Ehk et kui omadega rappa satud, astu aga edasi (laugastega risti, mitte piki laukaid). Kui astud sita sisse, astu edasi ja pühi suss puhtaks.

Aga see ei tähenda, et kui on vaja professionaalse vaimse tervise spetsialisti abi, siis eiratakse seda ja “ollakse sellest üle”. Ei, siis tunnistatakse, et on probleem (sest murtud luuga ju ei püüa sellest ise üle olla, vaid lähed ja lased seniks stressori eemaldada (eeldades et nt kirves veel jalas on kinni) ja jala kipsi panna, et luu püsiks kindlalt oma kohal paigal, kuni see uuesti kokku kasvab. Sama moodi lähed ja saad teada, mis on stressor, kuidas seda eemaldada, ja kasutad kipsilaadset kõrvalist abi antidepressantide näol, kui vaja, kuniks murtud vaim paraneb.

WWBSD. What Would Barney Stintson Do.

Barney Stintson on kõvem mees kui Lev Tolstoi. Nii ma mõtlesin.

Sest perekond on Eestis, kes suvitab, kes elabki. Ja mina käin eemal tööl. Põrguaugus, nagu Trump ütles. Vahel mõtlen ka, et ju see paras põrguauk on, aga siis meenub, et oleksin justkui Trumpiga nõus, ja leian jälle hoopis midagi head siit. Näiteks ilma. Põrguaugust 500 km lõunas, kus praegu olen, on küll kena suvi!

Aga tegelikult on mul päris vedanud ja vahel olen õnnelik ka, terve perega. Siiski, ei tahaks uskuda, et päris täpselt samamoodi nagu kõik teised õnnelikud pered. Igaüks peab oma elu ise õnnelikuks mõtlema.

 

* Kõik tsitaadid on Internetist, mitte paberil raamatust kontrollitud.

** Kui kurvaks jään, siis lõpetan kurvastamise ja olen hoopis fantastiline.

Rattad aina vurisevad

Sõitsin kaks päeva autoga ja selle ajaga jõudsin selgusele, et see va kodutu hargmaine elu haiseb nagu kodutu hargivahe. No hästi, tegelikult nii hull ka pole, lihtsalt iga kord Eestist ära tulles tundub nii. Kohale jõudes on juba kojujõudmise tunne. Pisar lausa tuli silma (peamiselt väsimusest ja osalt hormoonidest), kui üle viimase piiri sõites ei olnudki ainus sellise numbriga auto. Aga see pole üldse oluline.

Oluline on see, et kahe päevaga jõudis kohale. Öö Poolas hotellis.
Sõit ise oli ka vahva.

Eestis kuni Lottemaani polnud häda. Lottemaa juures lõi suunurgad alla, et ma ei saagi see suvi oma lapsukestega sinna minna.
Edasi Iklas boksipeatus (kus mu kõrvale parkinud vanem paarike silmitses pika pilguga auto numbrit ja siis mind), Salacgrivas paak odavamat kütust täis (sest seda hinda, mis enne piiri küsiti, küll ei taha maksta (lisaks ilmus välja seesama vanem paarike, ka kütust võtma, mind nähes kommenteeris härra prouale eesti keeles, minust meetri kaugusel, et näe, NEED isegi võtavad siit)). Ja edasi … tulid rekkad. Keskmine kiirus Lätis 75 km/h.

Leedu. Veel rohkem rekkaid, aga kuidagi sai keskmiseks kiiruseks 85 km/h.

Poola kuni Varssavini. Ikka rekkad. Kaks äärmust – kas oli kiirtee ja 120 km/h või siis teetööd, rekkad, 50 km/h ja paduvihm. Samaaegselt. Vahepealset varianti polnud.

Öö.

Hommik.

Poola pärast Varssavit. 130 ja kiirtee. Palju kimavaid poolakaid ja veidi hiljem palju 200ga kimavaid sakslasi.

Saksamaa. 130 ja kiirtee. Palju 200ga kimavaid sakslasi.

Holland. 120 ja kiirtee. Palju 200ga kimavaid sakslasi.

Belgia. 120 ja kiirtee. Palju 120ga kulgevaid belglasi.

Esimese päevaga 800+ ja teisega 1200+ km. Ajaliselt sama.

Kokkuvõtteks nii palju, et üksi kahe päevaga seda otsa sõita ei ole oluliselt ebamugavam kui kaksi. Kaksi muidugi ei pea kogu aeg keskenduma ja sundasendis passima. Saab vahepeal niisama ka passida!

Esmaspäeval juba taas rooli ja mõneks päevaks igakuise pendelrändega 500 km lõuna poole.

Hargmaisusest

Täna, lakke vahtides… Ei, algusest. Täna, neljapäeval, on mul laupäev.* Vabakutselise elu. Samas mõnus, et kasutatakse iga võimalust hinge tõmmata. Igatahes, vabal päeval, konditsioneerikülmetusega voodis lakke vahtides tabasin end mõttelt, et nii hea on vahel keset nädalat kodus olla. Justnimelt, kodus – seni on kodu olnud ikka Eestis ja sellele mõtlen koju lendamise kontekstis. Aga täna tundsin, et hea on olla kodus. Ja avastasin, et sarnaselt IKEAst ostetud mitte-päris-bambus-pulkadega, on ka minul juurte kasvamine pidev protsess – ja uued juured on sirutanud ennast Belgia niiskesse** mullakamarasse. Üsna ehmatav, ma olen siin ajutiselt*** ja juured on kindlalt Eestis kinni. Ju ma siis olen sama hargmaine nagu rahvusvahelised ettevõtted, mille jaoks see sõna välja mõeldi. Hargmaine inimene selline. Kahetine. Mitmekülgne. Vastuoluline. Lepitav.

ÕS kirjutab nii:

h`arg+m`aine mitmele maale hargnenud tegevust arendav. Hargmaine ettevõte, pank

Mina pole ei ettevõte ega pank (kuigi mul poleks midagi selle vastu, et teiste raha lennukalt tuulde lasta… ei, oota, oleks küll, ma vist sureks selle süükoorma all. Paganama vastutustunne ja empaatia, alati rikuvad kõik ära), olen täiesti tavaline eestlane, kellest olude sunnil ja suurepärase võimaluse avanedes (mille ise välja võitlesin, hariduse ja tööga) on saanud mugavuspagulane. Hargmaine selline.

Viimane inimarengu aruanne olevat hargmaist inimest kirjeldanud nii, et sellisel on oma voodi mitmes riigis. Olemas.

Samas võib hargmaisel olla oma voodi ka kahes kohas Eesti piires, Tallinnas ja Tartus. Keilas ja Nõval. Nii et see hargmaisus pole mingi uus asi, ei üldiselt ega mulle isiklikult. Mul neid oma voodeid jagub. Võib-olla püüab inimarengu aruanne lihtsalt olla viisakas ja tõi sisse selle kahe voodi võrdluse lihtsalt selleks, et mitte öelda “pidetu”.

Aga see kodune värk ei tähenda kohe kuidagi pidi, et ma lepiksin siinsete lollustega. Khmm*valloonid*khmm. Mitte et ma Eestis sealsetega oleks leppinud.

Kohalikku keelt ma ei oska (ühtegi neist), mitte rohkem kui “ma ei oska seda keelt”. Seni olen hakkama saanud. Vahel paremini, vahel mitte kuigi. Grafomaania kimbutab ka.

 

* Täna on laupäev, aga ma pole just kõige kiirem blogikirjutaja, roostes vms.

** Ma ei taha öelda, et rõskusest hallitavasse, aga kui astmaatikutel soovitatakse kiiremas korras linna betooni vahele kolida…

*** Olen kursis, et need va ajutised asjad on sageli ka 10-15 aastat hiljem samas seisus, mis alguses, “ajutiselt”. Aga mitte iga kord. Eks 10 aasta pärast ole näha.